Vaakumpudeli põhiomadused sõltuvad selle konstruktsioonist, materjali valikust ja mitme võtmetehnoloogia kombinatsioonist, sealhulgas tihendussüsteemist, vaakum-isolatsioonitehnoloogiast, katmisprotsessist, konstruktsiooni tugevdamisest ja materjali arengust.
Tihendussüsteem: tihendussüsteem määrab otseselt{0}}lekkekindluse ja hügieeniohutuse. Selle tuumaks on tihendusmaterjalid, täpne konstruktsioonikujundus ja stsenaariumide optimeerimine. Peamised tihenduskomponendid peavad kasutama materjale, nagu silikoon, mis vastavad toiduga kokkupuutumise standarditele ja millel on suurepärane vastupidavus kõrgele ja madalale temperatuurile, et vältida deformeerumist, vananemist ega lõhna eraldumist kuuma veega täitmisel või pikaajalisel kasutamisel. Kaane ja suudme keermed või klõpsatusega{4}}struktuur peavad olema täpselt välja arvutatud ja töödeldud, et tagada tihe sobivus, tagades ühtse lukustussurve tihendusmaterjali täielikuks nakkumiseks. Dünaamiliste stsenaariumide puhul, nagu sportimine ja sõidukite kasutamine, kasutatakse sageli täiendavaid riive, ühe -nupuvajutusega-tüüpi tihenduskonstruktsioone või väljalaskeklappe, et pakkuda topeltkaitset ning tasakaalustada sise- ja välisõhurõhku, parandades avamiskogemust.
Vaakum-isolatsioonitehnoloogia: vaakum isolatsioon on soojuse säilitamise aluspõhimõte. Eemaldades õhu kahekihilise struktuuri vahelt, et moodustada vaakumkiht, saab soojusjuhtivust ja konvektsiooni oluliselt blokeerida, saavutades seeläbi pikaajalise -soojuse ja külma säilimise. Sir James Dewari 1892. aastal leiutatud tehnoloogia oli tänapäevase vaakumkolvi prototüüp.
Katmisprotsess: isolatsiooni efektiivsuse edasiseks parandamiseks kaetakse kahekordse seinaga konstruktsiooni siseseinale sageli hõbe- või alumiiniumkile. See kate peegeldab anuma sisemusest tagasi kiirgavat soojust, vähendades tõhusalt soojuskiirgusest tulenevat soojuskadu. Ja vastupidi, külmade vedelike säilitamisel takistab see ka välise soojuskiirguse sattumist kolbi.
Struktuurne tugevdamine: praktilisuse ja vastupidavuse parandamiseks on vaakumkolbide struktuuri ajaloo jooksul palju tugevdatud. Levinud tugevdusmeetodid hõlmavad metallist väliskesta lisamist kolvile ja kaitsva kummist aluse paigaldamist.
Materjali areng: vaakumkolbide sisemise voodri materjal on läbinud märkimisväärse arengu. Varasemates Dewari kolvides kasutati klaasvooderdust. 1913. aastal leiutas William Stanley roostevabast terasest kahekordse-seinaga isoleeritud kolvi, mis parandas oluliselt selle löögikindlust. 1978. aastal võeti kasutusele kaubanduslikult saadavad roostevabast terasest topelt-seinaga kõrg-vaakum-isolatsiooniga kolvid, mis ühendasid veelgi roostevaba terase vastupidavuse kõrgvaakum-isolatsioonitehnoloogiaga, saades kaasaegseks peavooluks.
